Miks me midagi mingis olukorras ütleme?

Konfliktsetes olukordades tuleks panna tähele tundeid, mitte sõnu. Tavaliselt haagime ennast sõnade külge: “Sa ütlesid nii!”, “Aga sina nii!”

Küsimus on ju, miks midagi mingis olukorras ütleme? Tülides peaksime kuulama, mis on sõnade taga. Sõnad on nagu make-up, mis sinist silma varjavad.

Süüdistamise asemel küsi: “Mida sa praegu tunned?”,  “Mis tunne pani sind neid sõnu ütlema?” “Mida sa tegelikult selles olukorras vajasid?” “Mida praegu (minult) vajad?”

Tean, kui raske on emotsionaalses olukorras jääda enda keskmesse. Teise inimese reaktsioon peegeldub meie neuronites ning vajutab punktidele, mis käivitavad omakorda midagi meis. Aga märka, et stiimuli ja reaktsiooni vahel on paus. Vot seal pausis võimalus end peidabki. Võimalus valida, mis edasi saama hakkab. Sulgumine või avardumine. Ründamine või läbirääkimised. Hülgamine või lähedus. Uste paukumine või kallistamine.

Minu õpetaja “jaa”

Mu viimase aja õpetaja on olnud sõna “jaa”. Märkasin, kui palju energiat kulus vastu punnimisele, võitlemisele, selle asemel, et tunnistada, alistuda sellele, mis on.

Keha näitas, kuidas “jaa” ütlemine aitas saada sügavamale, avarduda ning jõuda iseendale ja tegelikkusele lähemale. Selle asemel, et füüsiliselt keerulisest poosist kohe välja tulla, ütlesin “jaa” ning märkasin koheselt, kuidas mul tekkis jõudu seal veel olla ning avastada enda võimekuse kohta midagi uut. Või kui leppisin, et mu keha teatud poosis enam sügavamale minna ei saa, siis midagi mu olekus muutus, enesekriitilistesse mõttetesse tekkis enesearmastuse võimalus.

Laiendasin teooriat oma igapäevaolekusse

Ütlesin “jaa” olukordades, kus märkasin end millegagi sõdivat. Näiteks, kui tundsin ebamugavalt, siis selle asemel, et ebamugavus duellile kutsuda, ütlesin: “Okei, mul on ebamugav…”.

Jaatus hoiab ruumi aktsepteerimisele. Aktsepteerimine omakorda annab võimaluse lõdvestuda, avarduda, vajuda läbi. Ja just lõdvestunud olekus saab midagi muutuda. Pinges olekus murduda. Kui oleme millelegi vastu, siis meil on reaktsioon. Reaktsioon tekitab pinget emotsionaalses ja füüsilises plaanis. Lõdvestunud inimesega on palju mõnusam rääkida kui pinges olevaga. Lõdvestunud kehas on palju mõnusam olla kui pinges kehas. Endale “jaa” ütlemine viis mind veel sügavamale äratundmisele. Kui ütlen endale “jaa”, siis ma saan välismaailmale “ei” öelda.

Kui tihti ütleme välismaailmale “jaa” ning iseendale “ei”?

“Jaa” paneb meid vastamisi tõega. Tões lõdvestumine loob omakorda ruumi võimalustele ja küsimustele, et mida edasi tuleks või peaks tegema. Iseendale “ei” ütlemine viib meid kaugemale tõest ja seetõttu ka rahulolust. Loob ruumi ning heaolutunde võib- olla teistele, aga mitte endale.

Meile ei meeldi kõik olukorrad

Kõik olukorrad pole kindlasti lihtsad, millesse lõdvestuda, aga tõe eitamine viib sind rigiidsuseni, “külmumiseni”. Külmunud, pinges asjad murduvad (tihti pisikesteks kildudeks, mida on võimatu kokku tagasi kleepida). “Jaa” aitab luua paindlikkust. Kui sa suudad midagi voolida, siis sa saad kõiki vorme muuta.

Riski ja saad teada, kes sa oled

Mis on riski olemus?

Ohtlik. Tundmatu. Irratsionaalne. Enamjaolt tekitab kaose. Aga samas annab ka uskumatu jõu, joovastuse, et piiluda üle oma turvaäärte. Kui me ei puuduta oma teadmiste, kogemuste, võimete piire, testi või sea neid kahtluse alla, siis me ei saa kunagi teada, kes päriselt oleme või milleks suutelised.

Vahel peab sukelduma sügavustesse, et teada saada, kus asub lagi. Mõnikord avastame, et lagi on täpselt seal, kus ennegi. Aga mõnikord, mõnikord on lagi kõrgemale liikunud. Rohkem võimalusi, uksi on tekkinud, mille vahel valida.

Pidev piiride testimine väsitab

Vahetevahel on endale hea teha topeltkontroll, kes täna olen? Ilma riskita, sa ei saa seda teada. See on fakt. Kõik mida tead, seda tead. Kõik, mida sa ei tea, seda sa ei tea. Kasv tekib, kui saad midagi teada, mida sa praegu veel ei tea. Nii see lagi nihkub ja sina kaugemale ning kõrgemale pääsed.

Hingeosade tagasiküsimine 23.12.2015, kell 17.30

Millal võiks olla veel parem aeg tegeleda enda terviklikuks muutmisega, kui mitte päev peale pööripäeva, kus uus aasta on just alanud ja päev enne jõule? Täna 23.12.2015, kell 17.30 lähme küsima tagasi hingeosasid. Kõigepealt tegeleme kehaga, vaigistame meelt ning siis lähme rännakule.

Natuke hingeosadest

Kas su elus on mõni inimene, kes on nagu kummipeala otsas? Iga kord ohkad kergendatult, et oled temast vabanenud, ilmub ta nagu võluväel jälle su juurde tagasi. Või on keegi, kellel on koguaeg sinuga mingi teema ja sa ei saa aru, mis ta probleem on, miks ta sinust lahti ei lase? Või on mõni inimene, kes on juba surnud, aga ta käib su unenägudes või tuleb tihti meelde? Või märkad, et elukaaslane, sõber või keegi kolmas tahab sinult midagi, aga te kumbki ei saa aru, mis see on ning käib pidevalt võimuvõitlus (tunned, et oled temaga ebapiisav)? Või on mõni inimene su elus, kes sind lihtsalt ei lase sinust lahti? Või on keegi väga kallis, kes on lahkunud ja sa ei suuda temast ise lahti lasta? Või on mõni vana olukord (nt tüli), mis sinu südant süütundega koormab?

Mõnikord inimesed annavad sulle oma hingeosa, ilma, et oleksid seda tahtnud. Sa ei pruugi teadagi, et kellegi hingeosad on sinu käes. Mõnikord juhtub mõni situatsioon, kus hingeosad lähevad kaduma. Mõnikord võtame teadmatult ja mõnikord tahtlikult kellegi osa endaga kaasa. Näiteks armudes, sügavat armastust, solvumist, pahameelt tundes või hoiame kinni ema/isa/vanaema/abikaasat, kes on elust juba lahkunud vms.

Seda hingeosa, mis sulle ei kuulu, ei saa tegelikult kunagi kasutada. See on sulle ainult koormaks, mis aeglustab hingelist arengut või loob haigustele soodsat pinnast. Hinge kaotaja aga tunneb sellest kui elujõu allikast puudust ning see võib kahjustada tema elamise kvaliteeti. Samuti võib ta jääda kummitama või järgmises elus kogeda puudujääki (neile, kes usuvad seda).

Hingeosad võivad olla ka vahetusse läinud. Näiteks keeruliste/kirglikke suhete puhul. Võib- olla tead sa kohe, kellega või olukorda, millega tahaksid tegeleda. Võib- olla ei tea. Mõlemad variandid on täiesti okeid ning sobivad tundi tulemiseks.

Meditatsioon pilve tervitus

Pilve tervitus (Cloud salutation) on liikumisega meditatsioon

Tee seda siis, kui (mure)pilved on olemise uduseks või tormiseks muutnud. Selle meditatsiooni toime on väga rahustav. Igasugune liikumine paneb energia liikumine. Sedasi 1-3 minutit liikudes aitad ellu vaikust tuua ning luua.

  1. too jalad puusa laiuselt ja paralleelselt;
  2. istuta jalad maapinda, suru varbad üks haaval pinnale;
  3. lükka ennast selgroost nii pikaks kui võimalik;
  4. fokusseeri silmad otse ja kaugele, leia üks punkt, kuhu vaadata;
  5. kui alustad hingamist, siis aja käed nagu tiivad laiali (keera peopesad üles, et õlad haiget ei saaks) ja tõsta käed nii kõrgele pea kohale, kui saad;
  6. hingamine lõpetagi seal samas pea kohal, kus käed kokku said;
  7. kui välja hingad, siis too käed aeglaselt palveasendis südame kohale, -pöidlad õrnalt südant puudutamas, samal ajal too parem põlv rinnale. -väljahingamine lõppeb täpselt siis, kui põlv on ülestõstetud ja käed südame kohal;
  8. korda käte tõstmist, nagu esimesel korral;
  9. ja käte langemist, aga vaheta iga kord alla tulles jalga;
  10. liigu võimalikult aeglaselt, nagu õrn (aga tugev ja otsustuskindel) tuul, mis pilvi liigutab;
  11. hoia hingamine rahulikuna, isegi, kui keha natuke väriseb, see on kõik okei, ka siis, kui jalg maha kukub, alusta lihtsalt uuesti. Fookust ja tasakaalu on kergem, kui hoiad silmad lahti.
  12. naerata!

Kui sa oled seda 1-3 minutit teinud, siis pane käed külgedele ja hinga enda tempos.
PS! Sa tegid kõike õigesti ja suurepäraselt.