Konfliktsetes olukordades tuleks panna tähele tundeid, mitte sõnu. Tavaliselt haagime ennast sõnade külge: “Sa ütlesid nii!”, “Aga sina nii!”

Küsimus on ju, miks midagi mingis olukorras ütleme? Tülides peaksime kuulama, mis on sõnade taga. Sõnad on nagu make-up, mis sinist silma varjavad.

Süüdistamise asemel küsi: “Mida sa praegu tunned?”,  “Mis tunne pani sind neid sõnu ütlema?” “Mida sa tegelikult selles olukorras vajasid?” “Mida praegu (minult) vajad?”

Tean, kui raske on emotsionaalses olukorras jääda enda keskmesse. Teise inimese reaktsioon peegeldub meie neuronites ning vajutab punktidele, mis käivitavad omakorda midagi meis. Aga märka, et stiimuli ja reaktsiooni vahel on paus. Vot seal pausis võimalus end peidabki. Võimalus valida, mis edasi saama hakkab. Sulgumine või avardumine. Ründamine või läbirääkimised. Hülgamine või lähedus. Uste paukumine või kallistamine.